Uskumatult kole. Mis aastatel see "loss" ehitati?

Eks ta sinna 1980-ndate algusesse jäi aga jaam, kui selline ei saanudki valmis.

Kuid mis tollal seal jaamas oli?

Esimene kommenteerija tundub päris suur arhitektuuriasjatundja olevat.

Kodanik Vaalol õigus. Muidu ega ta kõige kenam pole jah.

Eee.., veidi valesti said aru. Mulle ikka ilgelt meeldib, kuidas diletandid võtavad sõna arhitektuuri teemadel ning avaldavad seejuures oma arvamust, mis piirdub tavaliselt sõnadega "kole", "rõve" jne.

Kusjuures sain sellest omamoodi aru, kuid tegelikult on ta seda küll.

Kle, Vaalo. Ei taha küll ärbelda, aga arhitektuurist ma veidi tean küll, päris diletandiks pole tarvis mind tembeldada. Ja kui hoone on kole, siis ei näe ma põhjust seda läbi lillede öelda. Kuigi tõesti - erinevalt nt Nõo jaamahoonest võib seda isegi mingi stiili alla paigutada. Mart Kalm nimetab seda masinaarhitektuuriks.

Oled Sa arhitekt või arhitektuuriajaloolane? Ok, see selleks, aga oma seisukohti võiks ikka kuidagi ka põhjendada, mitte väljenduda lakooniliselt ainult ühe omadussõnaga, mis on tavaliselt tingitud hetkeemotsioonidest ning sõltub paljuski ka maitsest. Minu arvates näiteks see maja ei ole kole, aga oleks vist natuke imelik lugeda kommentari "kaunis","huvitav" või "uskumatult normaalne"?

see on tüüpiline 80ndate postmodernism ja täitsa kena

Ma ei ole ei arhitekt ega arhitektuuriajaloolane, aga huvi selle temaatika vastu on mul olnud seni, kuni ma ennast mäletan.
Taolised majad hakkasid kerkima peamiselt 80ndate lõpul, kui liiduaegset materjali oli veel lademetes ja see ei maksnud rohkem kui pudel viina. Nii otsustasidki paljud "futu-austajad" enda lossikesed igatsugu tornikeste ja viilukestega kaunistada ning veel kümnes eri mõõdus aknad ette tellida, mistõttu hakkasid maja proportsioonid tervikuga räigesse vastuollu minema: trepikojad, võlvistud ja "talveaiad" olid vaat et suuremad kui muu maja, samas ehituskvaliteet jäi üsna nigelaks. Eks taolises "masinavaimustuse" esteetikas ole ka stiilseid maju tehtud (nt nii mõnigi Lapini oma), aga suurem osa resultaate kujunesid analoogseteks Tallinna lähiste nn "Lollidekülaga". Kahjuks ei kuulu ka Pärnu raudteejaam kvaliteetarhitektuuri hulka - kuigi pean tunnistama, et vaadates samas galeriis olevaid renoveerimisjärgseid pilte, on hoone vahepeal muutunud oluliselt esteetilisemaks ja terviklikumaks.
Loodan, et põhjendasin ennast piisavalt. Ja lõppude lõpuks on igaühel õigus oma arvamusele, nii minul, sinul kui teistel.

Selle maja arhitekt on Kuno Raude ja Pärnu Postimehes on maja kohta üpris mitu artiklit. Tallinn-tartu linnil olevatest kastidest on see siiski samm edasi.

Martin, sa ajad paar asja segamini, sellel hoonel pole nn "masinaarhitektuuriga" midagi pistmist. Tegemist on ikkagi juba 60ndate aastate lõpus USA-st levima hakkanud postmodernistliku stiili näitega, mis tekkis vastukaaluks ja protestiks modernismile ja internatsionaalsele stiilile tuues arhitektuuri taas traditsioonilise ja klassikalise arhitektuuri esteetika. Eestis levis stiil alatest 70ndatest aastatest (märkhoone Jaan Olliku Värska sanatooriumihoone). "Masinaarhitektuur" seostub eelkõige 20ndate aastate vene avangardistide ja Le Corbusier'iga, viimase ideaaliks oli nn masin-elamu ehk siis elamismasin. Lapin on oma arhitektuurses loomingus 20ndate aastate esteetikat lihtsalt edasi arendanud, postmodernistlik nähtus seegi. See, mis 90ndate alguses ja tänini eelkõige uuselamurajoonides levib on küll innustust saanud 80ndatest, kuid postmodernismi alla ei liigitu. Pigem rahvalik arusaam "ilusast" arhitektuurist, inspiratsiooniallikaks Ameerika seebiseriaalides nähtu.