Tore vaadata kitsast teed, millel rööpad läigivad. Elasin kunagi Tallinnas Vilmsi tn. (tol ajal Tompi) ja Vesivärava tn. ristmiku kõrval, kust kitsas tee üle Vilmsi jooksis. Ja alati, kui veduri müdin kostus, olin kohe aknal või raudtee ääres vaguneid lugemas. Vahest ka öösel, aga siis vanaema raudtee äärde ei lasknud. Enamuses olid TU-2 vedurid rohelistes toonides. Aga mulle on meelde jäänud, et nagu oleksin ka sinist ja punast tooni TU-2 märganud. Kas keegi oskab ehk kommenteerida nende värvide koha pealt?

Väga vahva ,et keegi ka siin meenutab vanu aegu!Olen kuulnud vana kitsa abi käest selle liini kohta sealt Vesivärava tän. mööda sõidust huvitavaid lugusi ,aga kahjuks pole Arvi neid paberile pannud ... veel!

Alguses saabusid (tume)sinistena, hiljem oli neid tõesti eri värvi.

Olen kuulnud vanadelt veteranidelt (ntx I. Vernik), et esimesed vedurid 001-099 olid üleni tumesinised (potisinised). Edasi 101-199 tulid kahes värvingus: katuse osa oli heledam -ja alumine pool tumedam sinine. I. Verniku jutu järgi tuli Tallinn-Väike depoosse TU2-217 mis oli juba tehasest tulles värvitud üleni helesinisena, nad hoidsid seda vedurit sellises värvingus nii kaua kui see vedur läks tehase remonti. Tehase remondis värviti kõik vedurid rohelisteks. Tallinn-Väike depoo teostas veduritele aga tõsteremonti kus neid vahepeal värviti ka tume -ja hele pruunideks, samal ajal ka erinevaid toone rohelisteks ja sinisteks, punaseid TU2sid pole Eesti Raudteel kunagi töödanud, need töötasid ainult lasteraudteedel. Igasugused täiendavad kommentaarid värvingu osas on teretulnud !

Selge pilt. Järelikult olid siis, kui mina neid masinaid seal ülesõidul nautisin, enamik juba üle võõbatud. Aasta võis olla siis 68 või 69 ja ma ise 4 - 5 aastane junn. Mäletan ka seda, kui seda teed hakati üles korjama. Isa andis siis mulle korralduse, et koguksin kokku kümmekond rööpa alusplaati. Kus tal neid vaja läks, ei mäleta enam. Vist suitsuahju ehitusel suvilas. Tassisin siis paraja satsi neid kokku ja matsin raudtee lähedale ühe väikese puu juurde maha. Aga siis sai paps oma asjad muud moodi lahendatud ja need plated jäidki sinna maasse. Mina ajal seal ülesõidul tõkkepuid ei kasutatud. Rong lähenes väga aeglaselt, abi hüppas maha, jooksis vedurist ette keset autoteed ja tõstis punase lipu üles. Ja kui vedur oli temani jõudnud, hüppas sõidu pealt jälle peale.

TH Tombi tn. 50 ?? 52 ?? Хорошо помню эти 4 ( сейчас 3 ) типовые исторические ( с мемориальной доской ) деревянные здания. Интересно, что мы с Вами могли в 1969 году наблюдать одни и те же поезда

Moi adres bõl Tombi 50 i kvartira naverno 94. Žil ja tam ot 1967 do 1979. Eto odin dom bõl svetlo goritsnevõi, a ostolnõje tri tjomno krasnõje po mojemu.

Sain Arvi kätte ja ta meenutas oma noorusest aegu ,ku sõitis abinaTU2 peal. Kui nad sadamast rongiga Tallin-Väikesesse sõitsid ,siis algul oli vaja ületada Narva mnt. Kadriorus ja seal oli neil kiirus väike. Mööda Vesivärava tän.edasi sõites oli seal tagapool küllaltki kõva tõus kitsaroopalise jaoks. Arvi ütles,et kui pahad ilastiku tingumused, läks abi vedurilt maha ja pidi lisaks veel roobastele liiva riputama et sealt künkast üles saada. Muide,seda on vanasti tihti kitsa meeste jutust kuulda olnud. Ja SR3 , kui juhtus ,et jäi tööle ainult 6 vaguni vedamiseks 2 mootorit- üks vanker(SR ja SR3 oli võimalus KAHE mootoriga sõita,ER1 ja 2 ei olnud VANASTI ,ER12 sai ka alt juhtmed lahti ja jäi 2 mootorit). Kui näiteks halva ilmaga ja enne oli kaubakas läinud läbi sealt, ei saanud näiteks Tondilt ja Järvelt minema, pukseeris ja kõik. Oli olukorrad ,kus abi võttis ka kas maast või SR3 tamburist tuletõrje kastist liiva ja riputas roopale,siis said liikuma. Muide, minu arvates vist enam ei ole LIUGLAAGRITEGA kaubavaguneid (kandilised puksid), pole vist enan neid õlikannudega kaubajaamades jooksvaid puksidesse oli kallajaid. Vanasti oli ju põhimõte: bakuu nasa ja õli kallati nii palju et kaubavagunite rattad olid ka õlised. Õli pandi enne rohkem kui vähe- eks need puksid jooksid ka ju. Kui oleks kuivaks jäänud- läheb vaguni puks KOLE ruttu suure surve tõttu PÕLEMA ja siis ei ole avarii enam kaugel. Tuletage meelde ajalugu: sakslaste ronge lasid kraavi ju partisanide poisikesed - kui rong seisis- puksi kaan lahti- liiva sisse ja kaan peale ja järgmise jaama vahel puks põlema ja kui kohe ei märgatud oli hunnik vaguneid kraavis kuna telje kael läks nii kuumaks ,et murdus !

Seda ma ei teadnud, et vagunid pukside peal veeresid. Kas too vana kaheteljeline laia rööpa vagun, mis viimati Viljandis seisis, oli ka see puksidega variant? Aga kuidas reisivagunitega lood olid?

http://gallery.balticrailpics.net/displayimage.php?pos=-18589 Siin on klassikaliselt näha liuglaagritega kaubavaguni puksid. T.Tammearu"Elektriraudtee...." lk.22 on eraldi mainitud uudsed rull-laagrid. Samas lk 32 on näha liuglaagriga El.m/vagun.Reisivagunid ,mis peale sõda olid kasutuses ,oli palju ikka liuglaagritega. Kaugesõidu täismetall reisivagunid olid küll rull-laagritega. Kaubakatest külmutusvagunid ka pandi ikka rull-laagritele. Rull muidugi parem- hooldevabam,aga ka nendega juhtus, SR3 mingi viga ja läks kuunaks, kuni üks oli Järvel kahe platvormi vahel lausa leegiga põlenud. Puksi peal olev õlisodi. SR3 määriti puksi palesi pintsliga väljastpoolt paksu määrdega ja see korjas sodi mis vea puhul leegiga põlema hakkas. Mina ise olen korra jama näinud- Klooga-Rannas märkasin alt mööda minnes et on kuidagi liiga soe tunne I telje rull-laagri puksi juures. Sõitsin vaikselt Kloogale ja puks oli juba nii ,et käega ei tahtnud hoida!!!. Dispetser muutis rongi äraja ma jäin sinna,teised rongid said mööda. Kui hommikune sebimine lõppes ,lasti mind reservina tulema ,et saakas deposse.Terve selle vahe aja kandsime vett Klooga kaevust peale, et saaks teda jahutada. Aga puks on suur hunnik rasket metalli ja pealt jahutades saime teda seal paari tunniga jahedamaks küll. Aga igas jaamas eraldi dispetser muretses, kas ei ole liiga kuumaks läinud? Lõpuks saime siiski deposse- igatahes paha kogemus,mida ei tahtnud enam läbi elada. Ega muidu olnud vanasti igal ülesõidu korraldajal, jaamakorraldajal ja vastutuleval rongi brigaadil ,kohustus vaadata pukse. Hiljem ilmusid need kuuma puksi kontrolli seadmed (kuidagi POP..... või midagi sellist,venekeelsed tähed,ei mäleta) ,mia väga täpselt teatasid jaama ,mitmes vagun on kuuma puksiga. Ainult vanu diiselronge ei osanud siis lugeda täpselt, sellel oli koln telge ees!Tehnika peaks tänapäeval olema palju parem raudtee ääres kuumade pukside otsimiseks. Ja kusagil liidus juhtus nii, et puks läks põlema, vedurijuhile öeldi raadioga et - põleb! See kargas juhikraani kallale ja - kiirpidur! Kuum telje kael murdus ja hulk vaguneid lendas kraavi! Oli ju õeldud küll,et sellisel juhul tuleb vaikselt tegutseda ,rahulikult pidurdada ,et poleks ülearuseid tõmblemisi ! Mõni mees unustab needõpetused ja siis ...........

Tänud selgitamast! Olin mõni aasta tagasi Vilniuses ja läksin jaama luusima. Miski reisikas tuli sisse ja kaks selli kukkusid mööda vaguneid käima ja haamritega vankreid toksima. Kas see võis ka olla see rummu kontroll?

Pika varrega väikese haamriga saab küll igasugu suuri kinnitusmutreid ja rsiti efektne on kopotuse heli järgi vedavaid bandaazidega rattaid kontrollida.Kui bandaaz istub tsentril tugevalt on lõõgi heli hele. tume või kobisev heli viitab bangaasi tõtvumisele mis on samuti ohtlik. Aga rull-laareid saab kontrollida just soojenemise järgi. Eks need haamrid on igasuguseks kontrolliks mugav kaasas kanda. Aga reisivagunitel ei ole ju tavaliselt bandaaziga rattaid, seal ei saa ju muud kui ratta tsenti kinnitust teljel kontrollida.

Aga kuule Lembit kas elektrirongidel olid veorattapaarid bandaažiga? Jäin praegu mõtlema. Mingi hetk oli meil mõnedel DRidel veoteljed mingil põhjusel bandaažidega, praegu pole enam ühtegi.

Ja kõikidel SR ; SR-3 ; SM-3 ;ER-1 ;ER-2 ja ER 12 on mootorvagunitel kõik rattapaarid bandaazidega.Järevvagunitel on kõik ühest tükist valatuna.

Tänud!

Vabandust nüüd, aga võibolla teeks siis möödaminnes selgeks ka, mida see bandaaž endast õige kujutab... Tean, et bandaažiks kutsutakse ka lihtsalt vaguniratta "serva", mis käib rööpa taha ja hoiab ratast rööpas. Kas see eraldi bandaaž on siis midagi, mida saab vajadusel eemaldada, nagu veljelt rehvi?

Ei mingit vabandust- keegi ei ole ilma küsimatta targemaks (täitsa targaks vist pole üldse võimalik saada) saanud. Ja küsimusi saab jätkuma ka siis kui oled juba üle 70aasta vana ja nii kaua kui kirstu kaan pannakse klõpsuga kinni. Siis enam ei esita küsimusi! Ma pole enne selle autoratta vördluse peale tulnud, aga just täpselt nii see on .Bandaaz on rattalt maha võetav ja asendatav teisega. Peale ratta liigset kulumist on odavam vahetada bandaaz. Bandaaz aetakse kuumaks ja siis mahub jahedale rattatsentrile . Jahtudes tõmbab end väga kõvasti kinni. Muidugi on seespool ka nn. vitsast võru ,mis hoiab teda pealt maha tulemast juhusliku soojenemise korral. Praktikas on peale koputamise veel kõikidel bandaazidel sälk ja kärni augud ,mis peavad olema kohakuti. Uuel rattal on need tavaliselt punase värviga tähistatud. Praktikas on seda üht märki tihti paha näha, jääb vankri raami taha või teeb just täpselt ühe ringi ära ja juht loll!. Aga seest on samuti näha ,kui ratta ja vitsa vahelt hakkab roostet välja ajama. Neid on passitud palju ja koputatud,kuigi ,ega lahti ole neid läinud sugugi mitte massiliselt. Kuna oht on suur ,siis ka vedurimehe hirm,mis ajab sinna alla vahtima. Muide, vanasti pandi hobuvankri puit rattale ka see raudvits peale selliselt,et kuumutati õletule peal vits kuumaks ja siis puidust rattale. Seal oli veel kinnitust ka aga just see kuuma vitsa pele panek on ju siuliselt sama kui bandaazi panek. Aga ärge küsige minult,miks m/vaguni veorattad on kodaratega, Saarma teadis ja seletas aga minusugune papi on KAHJUKS unustanud!

Ehk on kodarad selle pärast, et saaks väljaspoolt midagi mootorisse puutuvat visuaalselt kontrollida...

kuna veomootorid on väga rasked,siis äkki ka kaalu kokkuhoiuks on kodarad??